Poliitkorrektsus ehk poliitiline korrektsus on oma esialgse põhimõtte poolest hea asi, kuid tänapäeval on see oluliselt üle võlli keeratud. Mitmetes riikides on kohati poliitkorrektsus täiesti absurdini viidud ja seda valitsuse tasemel. See kehtib peamiselt Euroopa, Põhja-Ameerika ja üldiselt Lääne kohta.

Eriti hull on asi neis riikides, kus on palju sisserändajaid (nende hulgas ka sõjapõgenikud, kuid enamik sisserändajaid on majanduspagulased).

Lumi ja piim on rassistlikud

Põhimõtteliselt see ei ole liialdus. Mingil põhjusel on paljudele põliselanikele hakanud selgeks saama, et mida tumedam nahavärv, seda kergemini saab erinevaid soodustusi ühiskonnas, muuhulgas ka kriminaalsete tegudega vahelejäämise puhul.

Olen lugenud selliseid jutte, kus kirjeldatakse olukorda, et teatud toiduained tuleks ümber nimetada, sest nad sisaldavad sõna “valge”.

Kas siis Lumivalgeke tuleks ka ümber nimetada?! Poliitkorrektistide arvates kindlasti.

Raamat “Pipi Pikksukk” sisaldas sõna “neeger”, mis ühtäkki enam ei kõlvanud ja terve raamat on vaja “parandada”? Sõna “neeger” tähendab lihtsalt “must” (värvus) ega ole mingil moel seotud solvangute ega alavääristamisega.

Selle loogika järgi võiks kuskil olla ka sõnad “asiaat” ja “latiino” solvavad?

Sõna “neeger” solvav tähendus on pärit USA minevikust, kui Aafrikast veeti karjakaupa neegreid orjadeks. Hiljem kujunes sellest sõnast rasket minevikku enese järel lohistav solvang. Lasku sellest lahti, oleks palju kergem elada! Ja miks neegrid ise võivad teineteisele “neeger” (ja “nigga”) öelda, aga valge ei või neegrile “neeger” öelda? Äärmiselt jabur.

Iseasi oleks siis, kui selle sõnaga mõeldakse “sina, neeger — ori!”, kuid tänapäeval seda enamikel juhtudel ei mõelda.

Sarnasus on ehk sellega, kui eestlast peetakse kuskil välismaal venelaseks või arvatakse, et Eestis ongi kasutusel vene keel. Siin pole põhimõte täpselt sama, vaid lihtsalt emotsioon võib olla sarnane. Mõnel pool välismaal ei teata geograafiast ega ajaloost eriti midagi ja siis teadmatusest arvatakse asju valesti. Seda sama juhtub ka mujal — näiteks jaapanlast või korealast peetakse/kutsutakse hiinlaseks. Peaks solvuma? Vaevalt.

Pühad ja sümboolikad

Poliitkorrektsus on oma imalalt libeda kämbla libistanud ka pühade valdkonda. Mitmel pool ei lubata (või ei soovitata) öelda “Häid Jõule”, vaid lihtsalt “Häid pühi”. Miks? Kui käes on Jõulud, siis on Jõulud, olenemata sellest, mida mõni jõuluvõõras teab või arvab.

Kui eurooplane reisib turistina näiteks mõnesse Araabia riiki (rääkimata elama kolimisest!), siis nõutakse temalt kohalike kommete ja tavade kohaselt käitumist. Seda sama võiks oodata ka araablastelt Euroopas (ja mujal maailmas), see oleks loomulik ja loogiline. Kuid nagu kogemused näitavad, siis nemad ei kavatsegi austada kohalikke väärtuseid ja tavasid. Nemad toovad oma kombed kaasa ja pigem hakkavad just võõras riigis mässama, kui asju nende jaoks ei kohandata.

Toitude ja jookide valikuline keelamine või ümbernimetamine on ka vaid osa sellest jaburusest.

Lödipükstest liberaalsed ja poliitkorreksed eurooplased muidugi noogutavad ja koogutavad, et “olla sallivad” ega mitte “rassistid”. Üritatakse olla igatpidi neutraalsed, ei lubata põliselanikel öelda või näidata teatud asju jne. Sellega lasevad nad endale lihtsalt pähe istuda ja kaotavad nii oma väärtused, identiteedi ja riigi(d).

Kohustuslik sallivus ja vihakõne

WC ustel on hakatud märkama sootuid või kesksoolisi sümboleid… Taaskord poliitkorrektsus.

Mõned soovahetajad või lihtsalt omasooiharad on nii õrnakesed, et solvuvad maapõhjani, kui keegi kogemata neid vale soo järgi kutsub. Kas nende pärast peavad teised munakoortel kõndima? Kas nende jaoks peab suurt osa igapäevaelust rangelt reguleerima (piirama, määratlema, keelama, käskima), et neid kogemata mitte solvata?

Silma on jäänud veel üks ajuvaba nõue: enam ei soovitata öelda “ema” ja “isa”, vaid ainult “(lapse)vanem”. Kas see nõue kehtib samasoolistele paaridele või kõigile?!

Äkki oleks vajalik hakata üleüldse inimesi kutsuma “inimesteks”, mitte “meesteks” ja “naisteks”? Esimees oleks “esiinimene” ja poisse ega tüdrukuid poleks ka, nende asemel peaks ütlema lihtsalt “laps” või “noor inimene”?

Viimasel ajal on populaarseks saanud selline väljend nagu “vihakõne”. Selle alla liigitatakse juba asju, mis on vihakõnest sama kaugel kui põhjapoolus lõunapoolusest.

Kui inimesel on oma eelistus ja arvamus, siis see on tema vabadus ja seda ei saa ega tohi mitte keegi keelata ega selle eest ammugi mitte karistada. Iseasi on siis, kui see inimene sihilikult teist inimest eriarvamuse või -eelistuse tõttu ründab või solvab.

Kui Mardile ja Taavile ei meeldi homod ja lesbid, aga Antsule meeldivad, siis see on nende isiklik eelistus ja seda ei saa vägisi muuta. Kui Mart ründab mõnda homo, siis seda tuleks võtta täpselt samamoodi nagu mistahes rünnakut mistahes inimese suunas. Mitte mingeid erikohtlemisi, et nagu Ants on hästi tubli kodanik, aga Taavi on kaabakas, lihtsalt nende isiklike eelistuste põhjal.

Vihakõneks peetakse ka seda, kui sa oled täiesti viisakalt vastu immigrantide ja “pagulaste” oma riiki (ja Euroopasse) sisselaskmisele. See ei ole vihakõne. See on samuti arvamus, praegusel juhul vägagi põhjendatud ja ettenägelik.

Vihakõne on näiteks “neegrid ahju” ja muu taoline stiil. Sellistel asjadel tuleks teha vahet, mitte kõik eriarvamused, mis ei ühti poliitkorrektsusega, nimetada vihakõneks.

Sundimisega ei saavuta midagi

On ka märke sellest, et inimestele tahetakse peale sundida sallivust… ehk tegelikult vaid teatud ideoloogiaga nõustumist, mida populistlikult “sallivuseks” nimetatakse. See pole sallivus, sest need sallivusaktivistid ise ei salli kedagi, kes nende ideoloogiaga kaasa ei hõiska.

Vahel üritatakse isegi karistada teatud asjade “mittesallimise” eest, kuigi sellega kellelegi kahju ei tekitata. See on täpselt sama, kui näiteks sulle ei meeldi popmuusika, aga sulle “peab” meeldima, muidu saad “sallimatuse eest” trahvi.

Arvamus- ja sõnavabaduse piiramine on alati lõppenud halvasti.

Otsekohesus on ju hea

Ma ei tegele siin mitte mingil moel vihaõhutamisega, vaid räägin otsekoheselt, kuidas teatud asjad maailmas välja paistavad.

Mul pole mingit vaenu kellegi vastu, aga mulle ei meeldi valiv ja eelistav (või vältiv) suhtumine inimestesse nende rahvuse, eelistuste, põhimõtete, orientatsiooni või nahavärvi põhjal. Kuid seda ju tehakse. Kui vanasti tõepoolest paljudes kohtades diskrimineeriti neegreid ja homosid, siis praegu kohati on asi just vastupidiseks läinud — diskrimineeritakse valgeid ja riikide põliselanikke.

Mis on ausas väljaütlemises halba? Miks ei või asjadest rääkida nii, nagu need on? Miks peab poliitkorrektsus jääma jalgu ja moonutama jutu koos faktidega imalaks keskteeks, millel pole enam seda mõtet, mida tegelikult öelda tahetakse?

Inimene ise saab valida, kas tunda end solvatuna või mitte. Kes iga asja peale solvub, see on lihtsalt nõrk ja ta sisimas ei tunne ennast väärtuslikuna.

Mul on täiesti ükskõik, kui mingi suvaline inimene ütleb mulle “sitapea” või “m*nn” näiteks mingi eriarvamuse puhul. Ma naeran talle näkku või ei tee üldse väljagi, olenevalt olukorrast. Ma tean oma väärtust ja mitte keegi ei saa minult seda ära võtta. See, mida mõni sõimaja ütleb, ei tähenda mitte midagi.

Usu mind, see on hea tunne, kui sind pole võimalik sõimamise ja halvustamisega solvata. Ja ma ei räägi siinkohal enesevalitsemisest ja solvumise allasurumisest (ebatervislik!), vaid reaalsest üleolekust — sul ei tekigi sellist tunnet, et sind on kuidagi riivatud.


Stargate Max

Olen suuresti huvitatud elukvaliteedi parandamisest mitmes eri valdkonnas ja ka teiste inimeste aitamisest läbi selle, mida olen oma aastatepikkuse kogemustega õppinud. Tegelen ka aktiivselt investeerimisega ja muusika loomisega. Usun, et mitte keegi ei peaks olema ori, vaid igaüks peaks olema iseenda peremees ilma ülemuseta. Seda nii töö- kui usuvaldkonnas.