Kindlasti oleme kõik vähemalt korra elus kuulnud järgmisi (enamasti manitsevas toonis) sõnu: “See pole reaalne! Tule tagasi reaalsusesse! Sa usud ka seda jura? Sa ajad mingit fantaasiat, jampsi, millel pole midagi ühist reaalsusega!”

Mina küsiksin kohe, et millisest reaalsusest on juttu? Kelle reaalsus? Kas see, mida me oma silmade ja ülejäänud 4 meelega tajume?

Reaalsus on suhteline

Reaalsus on väga suhteline mõiste. Me praegu ärkvel olles elame vaid ühes reaalsuse väljendustest, mis on üks lõpututest võimalustest.

Reaalsus on see, et kõik, mida sa näed, tajud, mõtled, ette kujutad, unes näed, on reaalne. Mitte miski pole ebareaalne. Sinu kogetud kogemused on sinu jaoks reaalsed. Mõne teise isiku jaoks võib seal olla ebareaalsena tunduvaid kogemusi, mida ta ei usu. Ebareaalsena tunduvad nad vaid seetõttu, et too isik pole vastavaid kogemusi (veel) kogenud.

Selleks, et üks asi, väide või nähtus saaks olla ebareaalne, peab olemas olema mingi konstantne reaalsus, mis on ainuõige (või üks ainuõigetest) reaalne keskkond või olek. Seega “ebareaalne” on samuti suhteline mõiste.

Kui koostada raamat kõigist teadmistest ja kogemustest, mida Maa inimesed on kogu teadaoleva ajaloo jooksul teadnud ja kogenud, siis sellest saaks väga paksu raamatu. Aga kui paksu raamatu saaks veel teadmata ja kogemata sündmustest ja kogemustest? Õhema? Paksema? Saaks lõpmatult paksema raamatu, mida ei ole võimalik mõõta.

Näiteks lapsed võivad kohati väita asju, mis tunduvad ebareaalsed, võimatud, formaalse loogikaga vastuolus. Mõnikord ehk on selline väide käesolevas reaalsusruumis tõene, aga… tänapäeva inimkonnal lasub nuhtlus, milleks on:

Vangistatud teadvus

Teisisõnu võib ka öelda, et see on süstemaatiline programmeerimine ja ajupesu maast madalast.

Eriti hull on religiooniga seotud ajupesu, mis tänapäeval tundub olevat kõige jubedam islamimaades. Ma ei hakka sellel teemal siin lähemalt peatuma.

Väike laps sünnib keskkonda, kus ta ehk polegi kunagi varem käinud. Osad lapsed on “kaasa võtnud” mõningaid huvitavaid universaalseid teadmisi, mis suures plaanis osutuvad täitsa tõesteks ja reaalseteks.

Kuid meie ühiskond on siin planeedil domineeriva süsteemi poolt orjastatud. Lastele hakatakse peamiselt just lapsevanemate poolt maast madalast õpetama, kuidas asjad on ja peavad olema. Kuid siis tuleb kool ehk esimene eriti suur ajupesumasin.

Koolis öeldakse sulle, mis on reaalne ja mis on ebareaalne. Koolis põhimõtteliselt õpetatakse, et mida teadus ei näe ega suuda mõõta, seda pole olemas. Koolis õpetatakse sulle, kuidas ja mida sa pead mõtlema. Peaasi, et sa ise ei lase oma fantaasial vabalt lennata, sest “see pole ju reaalne”!

Süsteem ja robot-inimesed

Sedasi vormitakse vabast inimesest robot, kelle usk ja veendumused on väga kitsastesse raamidesse surutud. Edaspidi ei suuda sellised robotid taluda infot, mis ulatub neist raamidest väljapoole. Nad naeruvääristavad seda ja/või ärrituvad.

Praegu veel kehtiv koolisüsteem on väga iganenud, mäda ja vajab täielikku muutmist, reorganiseerimist. Õpilasi sunnitakse tuupima täpselt sama programmi ja siis hinnatakse individuaalselt seda, kui hästi keegi on tuupimisega hakkama saanud ehk kui hästi ta suudab päheõpitud fakte taasesitada.

Kalad lihtsalt ei hakka kunagi puu otsa ronima, karud ei hakka lendama ja siilid ei hakka kunagi meres ujuma.

Ära lase koolil häirida oma haridust ja haritust.
– Mark Twain.

Ajupesu jätkub keskkoolis ja ülikoolis. Seejärel eeldatakse, et kooli lõpetanud isik otsib töökoha ja läheb tööle. Käib tööl oma 30-40 aastat ja siis läheb pensionile (võib ka öelda, et surma ootama).

Kas see on elu? Paljud meist kindlasti ütleksid, et see ongi ju elu, harju ära … Kuid tegelikult on see hoopis raisatud elu.

Inimesed kohtuvad, räägivad juttu, seltskonnad ja jutuajamised. Sarnase mõttemaailmaga inimesed haakuvad sarnastega. Selles pole midagi imelikku ega halba. Kuid mõned neist suhtuvad teistsuguse mõttemaailmaga inimestesse justkui üleolevalt ja naeruvääristavalt.

Me kõik elame omas mullis

Ma võiksin väita, et see või teine isik elab omas mullis ja eemal reaalsusest, aga mina ei ela mullis, vaid reaalses maailmas. See oleks väga kitsarinnaline ja ignorantne suhtumine.

Meil kõigil on oma mull ehk individuaalne reaalsus, mida me näeme ja kogeme oma ruumipunktist vaadatuna. Osad mullid “hõljuvad” ringi üksikuna ja omapead, aga paljud mullid liituvad kokku suuremateks kogumiteks. Täpselt nagu suur hulk seebimulle (vaht).

Need liitunud mullikogumid on n-ö inimeste grupid (inimvaht?), kellel on sarnane reaalsustaju. Võib ka öelda, et nende mõtlemine on programmeeritud sarnase mudeli alusel.  Ka programmivabad inimesed, kes on süsteemi ajupesust pääsenud või sealt üles ärganud, moodustavad omaette mullikogumeid. Loomulikult ei ole see lausa mustvalge, vaid olemas ka mitmesuguseid vahepealseid olekuid ja nägemusi reaalsusest.

Vabam ja rohkem arenenud inimene on see, kes tajub ja aktsepteerib sellist olukorda. Ta teab, et kõigil mullidel on oma individuaalne reaalsustaju ja mitte ükski pole teisest õigem või valem ega parem või halvem.

Inimkehaga tajutav reaalsus on imeväike

Inimene suudab oma 5 meelega tajuda ülimalt väikest osa kogu olemasolevast.

Pildilt on näha teadlaste avastus, et “tume energia” moodustab 73%, “tume aine” 23%, mateeria 4,6%, valgus ehk elektromagnetlained 0,005% ja neutriinod 0,0034% kogu universumist.

Astronoomid suudavad “näha” vaid 0,005% tervest universumist, kuna “nägemiseks” on tarvis mingit kiirgust, ka valgust. Ja sellest 0,005-st protsendist ehk kogu universumi valgusest on inimsilma jaoks nähtav valgus omakorda vaid väike osa. Ülejäänu jääb infrapuna ja ultravioleti aladele.

Kas see pisike osa kogu universumist on siis reaalsus?!

Siinkohal ma jätsin veel mainimata multidimensionaalse manifestatsiooni, mis sisaldab miljoneid ja miljoneid universumeid, millest üks on see, mida meie näeme ja meie teadlased siin uurivad.

Tänapäeva “kõiketeadev” teadus ei oska öelda, millest koosneb tume aine ja tume energia. Mis on nende otstarve. Nad ei oska seda öelda vaid seetõttu, et see osa universumist jääb maapealse üldtunnustatud reaalsuse piiridest väljapoole. Samuti puuduvad sobivad mõõtevahendid.

Valdavat osa reaalsusest (ja reaalsustest) on vaid võimalik tuvastada ja kogeda (maapealse) füüsika väliselt. Seega, kui sa püüad teisele inimesele oma kogemusest tõestust tuua, peab ka teine inimene olema võimeline samasugust kogemust kogema. Sa ei saa talle tõestust ette näidata kui mingit välist objekti või nähtust.

Välise tõestuse (objekt, nähtus) puudumine ei ole märk ega tõend vastava reaalsuse ja/või kogemuse võimatusest või mitteeksisteerimisest.

Kas unenäod on ebareaalsed?

Vaevalt küll. Unenäod on samavõrd reaalsed kui mistahes muu reaalsus. Teaduse piiratust näitab ka see, et nad väidavad, et unenäod tekivad ajus ja kogu lugu.

Kas teadus ka oletab, et raadios rääkiv saatejuht istub isiklikult raadio sees? Wikipedia ütleb, et “Unenägude funktsioonid ei ole veel üheselt selged, kuigi eksisteerib mitmesuguseid teaduslikke, filosoofilisi ja religioosseid teooriaid.” Tõesti? Lisaks on välja toodud mitmeid teooriaid unenägude tekkest, mis ei leia mingit kinnitust.

Unenägude eesmärki ja teket on palju kergem ja loogilisem seletada sellega, et magamise ajal inimkeha puhkab. Inimese teadvus seevastu rändab ringi erinevate reaalsusväljade ja dimensioonide vahel, liigub ka erinevate ajavektorite punktidel.

Paljud inimesed on kogenud lühiajalist ja justkui tohutult kiiret lendu või kukkumist “tagasi kehasse”, kui miski neid üles äratab, näiteks äratuskell. Seda ei juhtu iga kord, kuid vähemalt mina olen seda palju kordi kogenud.

Seegi annab kinnitust väitele, et inimese teadvus liigub magades ringi erinevates reaalsusväljades ja mateeriavabades sfäärides. Väide, et inimese teadvus asub ajus ja on ajus toodetud nähtus, on nagu väide, et raadio saatejuht istub isiklikult raadioaparaadi sees.

“Teaduslikult tõestatud”

Selline väide, et “teaduslikult tõestatud” tähendabki lõplikult reaalsust ja tõde, on väga kitsameelne ja ignorantne. Mida teadis teadus 50 aastat tagasi võrreldes tänasega? Mida teab teadus 50 aasta pärast? Vaadates tagasi 2018.a teadusele aastal 2068 öeldakse, et “tänaseks oleme jõudnud paljude uute avastusteni ja varasemalt kehtinud arusaamade muudatusteni”.

19. sajandi lõpus väitis USA patendiameti juht, et kõik, mida on üldse võimalik leiutada, on juba leiutatud. Täna ajab see väide meid naerma. Samuti ei teatud veel hiljuti ka kvantfüüsikast mitte midagi. Siinkohal on head mõtlemisainet.

Teatud tõed on siiski üpris kindlad läbi ajaloo ega muutu, nagu näiteks matemaatika ja trigonomeetria. Kuid ka need kehtivad vaid praegu siin käesolevas reaalsusväljas, mis on vaid üks paljudest ja mille moodustab kollektiivne reaalsustaju kõigi oma mullidega.

Näiteks lame Maa pole siinses reaalsusväljas võimalik. Kuid on olemas ka 2D-reaalsuseid või hoopis 3D-reaalsuseid täiesti teiste gravitatsioonireeglitega ja seal võib ka lame planeet eksisteerida.

Inimese aju ja maapealne mõistus on universaalses kontekstis niivõrd piiratud, et meil on selliseid asju esialgu raske mõista. Kuid me võime seda siiski mõista, kui eemaldume jäikadest arusaamadest ja raamidest, mida meie koolisüsteem ja teadus on meile õpetanud.


 

MÄRKUS:

Käesolev artikkel ei pruugi ühtida teie arusaamade, koolituse ja väljaõppega. Selle eesmärk ei ole teile peale suruda uut/erinevat maailmavaadet, vaid pigem panna teid mõtlema, arutlema, esitama endamisi küsimusi, otsima vastuseid, kogema isiklikke kogemusi ja ehk neid ka ümber hindama, endisest enam väärtustama.


Stargate Max

Olen suuresti huvitatud elukvaliteedi parandamisest mitmes eri valdkonnas ja ka teiste inimeste aitamisest läbi selle, mida olen oma aastatepikkuse kogemustega õppinud. Tegelen ka aktiivselt investeerimisega ja muusika loomisega. Usun, et mitte keegi ei peaks olema ori, vaid igaüks peaks olema iseenda peremees ilma ülemuseta. Seda nii töö- kui usuvaldkonnas.