Jagan siin ühte head artiklit, sest see võib igal hetkel ERR-i veebilehelt kaduda tsensuuri tõttu.

Viirused on meie elukeskkonna loomulik osa ja evolutsiooniliselt oluline faktor nagu surmgi. Surm tantsitab nii kuningaid kui kerjuseid, nii raske kui meil seda ka tunnistada poleks.

2020. aasta jääb praegusele sugupõlvele meelde kui aasta, mil hakati uskuma viirustesse ja igast surmast sai “üle piiri minek”. (Toomas Paul).

Steriilses heaoluühiskonnas on surm tabu ja haiged ja surnud silma alt peitu pandud. Sureme me kõik, küsimus on ainult ajas ja viisis. Kui Itaalias kevadel matused nakkushirmus keelati ja sugulased pidid omaksed kremeerima, tekkisid järjekorrad ja kõik said näha, kuidas sõjaväekolonnid vedasid kirste, ja võisid veenduda, et neidki ootab sama saatus, kas kuu, aasta või mõne aastakümne pärast.

11. märtsil kuulutas WHO seoses Wuhanist alanud “uue, teistsuguse ja eriti nakkava koroonaviirusega” välja globaalse pandeemia – apokalüptikud John Hopkinsi Ülikoolist ja Londoni Imperial Colledge’ist prohveteerisid, et inimesi hakkab langema miljonite kaupa ja ainumas väljapääs maailmalõpu ära hoidmiseks on Bill Gatesi taolistelt (äri)geeniustelt “lunastuse ootamisel süstlanõelast” igapäevase elu peatamine, sotsiaalse distantsi hoidmine ja inimeste panek koduaresti (iga hinnaga flatten the curve). Kui mai alguseks oli Euroopas “uude tõppe” surnud 130 000 inimest prognoositud 3,2 miljoni asemel, võisid härrased matemaatikud rõõmutseda – lockdown oli päästnud tervelt 3,1 miljonit elu, kannatused olid seda väärt!

Hiljuti teadusajakirjas Lancet ilmunud laiapõhjaline uuring kummutas väite, et “koroonasurmade” ja riiklike liikumispiirangute ja rahva massilise testimise vahel oleks 50-s enim nakatunud riigis positiivne korrelatsioon. Suvel pidi John Hopkinsi Ülikoolgi mokaotsast möönma, et ei võinud ju teada, millega tegu. See jutt ei pea vett, kuna kriisi algusest alates kostus üle maailma epidemioloogide, mikrobioloogide, pulmoloogide jt (W. Wodarg, K. Wittkowski, S. Bhakdi, K. Püschel, Z. Bush, D. Erickson, J. Ionnidis jne) hääli, et “gripilaadsete sümptomitega” tõbi pole enamat kui sesoonne gripp, mis ajal, mil Donald Trump USA rahastuse tagant ära võttis, oma põhirajastajate Bill ja Melinda Gatesi vaktsiiniagenda huvides lobitööd tegeva WHO autoriteedi ees kummardavate “tarkade ajakirjanike” ja “faktikontrolli” (loe: tsensuuri) poolt konspiratsiooniteooriaks tembeldati ja mida “üldsuse ja tervise huvides” Youtube’is ja Facebookis lämmatama kiputi.

Igal aastal tabavad inimkonda lainetena sesoonsed hingamisteedehaigused, mida võrsutavad erinevad rhino-, A/B-gripi-, paragripi- ja koroonaviirused (ja seda just nimetatud järjekorras, st parasvöötmes prevaleerivad sügisel nohu tingivad rhinoviirused, talvel gripid ja kevadtalvel koroonaviirused), ilma et nende kliiniline pilt oluliselt erineks. Ilma pandeemiatagi nakatub eksponentsiaalselt “nõrgem” viiendik populatsioonist ja sureb keskmiselt 600000 aastas. Kõik eelmainitud viirusterühmad paistavad silma kiire rekombineerumisega, et jääda ellu muutuvas väliskeskkonnas, mis teeb võimatuks töötada välja tõhus vaktsiin. Kuna viiruste vastu puudub ravi, pole haige jaoks ka tähtis, millesse ta nakatus. Hinnanguliselt moodustavad kroonviirused 7 –15% sesoonsetest hingamisteedehaigustest, ehkki neid eraldi kunagi ei monitoorita.

Kui saksa viroloog Christian Drosten pneumooniahaigete kopsuvedelikust leitud tundmatu RNA alusel PCR-testi välja töötas, sai esimest korda hakata inimesi testima. Mida rohkem testiti, seda enam levis haigus ja kahanes taudi letaalsus. Ja mitte ainult – “sensitiivne” PCR-test on tuvastanud “uue” kroonviiruse ka kassil, tiigril, kodukitsel ja isegi papaial… Juba ammu pole COVID-19 surmavus 3% (esialgne case fatality rate). Nüüd, mil seroloogilised uuringud on tuvastanud, et enamik viirusekandjaid on asümptomaatilised ja “uus koroonaviirus” polegi nii uus, sest inimesed põdesid seda üle maailma juba enne selle avastamist Wuhanis ja omandasid vastava immuunsuse, ainult et sellal keegi selle vastu huvi ei tundnud, on infection fatality rate isegi USA haigustetõrjekeskuse CDC andmeil langenud  0,25 –0,65%-le (“tavalisel gripil” keskmiselt 0,1%) ja alla 70aastaste hulgas isegi 0,05%. Loogiline! Ja seda USAs, kus tehti ametlike suuniste alusel kõikvõimalikke ponnistusi, et epideemiat üles puhuda, kuid mida antud formaadi maht lahata ei võimalda.

Kui paljud neist miljonist surnust (kas siis koovidiga või koovidisse), kel enamikul küljes kroonilised haigused ja kelle mediaanvanus enamikus riikides on üle 80 aasta, surid ravivigadesse või oleksid nagunii mõnda muusse haigusesse surnud, ja kas nad oleksid lahkunud sel talvel või tuleval, teab vaid Jumal. Kõige täpsemaks viisiks tuvastada “pandeemia” mõju populatsioonile pole igapäevaselt nakatunutest raporteerida (kusjuures tuleb meeles pidada, et infektsioon/positiivne koroonatest ≠ haigus), vaid kumulatiivse üldsuremuse ja võimaliku liigsuremuse seire. Selle alusel pole Eestis nagu enamikus maailma riikides mingit pandeemiat! Isegi suurtes koroonakolletes nagu Suurbritannia on see võrreldav varasemate tõsiste gripilainetega, mida ei tasu neurootilises agaruses otsida aastatest 1918–1919 (hinnanguliselt 17–50 miljonit surma) ega 1969–1971 (hinnanguliselt miljon surma), vaid aastatest 1999–2000.

Koroonamuinasjutu teine vaatus on jälgimisühiskonna sünd ja inimõiguste loovutamine rahvatervise huvides. Lääne demokraatiatesse installeeriti stalinistlik pealekaebamissüsteem, kodanikke ärgitati sõjaseisukorra huvides valvsusele “sõnakuulmatu elemendi” suhtes – kirjutama üles kirikus käijate autonumbreid ja teavitama ametkondi sellest, kui naabril juhtus lockdown’i ajal külalisi käima, kodanikke positsioneeriti mobiiltelefonide kaudu “keelatud meeleavaldustel” käimise eest, Vancouver Islandi kogukondades kruiisisid ringi Covid-monitor’id, et tuvastada võõraste numbrimärkidega masinaid, et neid siis “märgistada”, droonid, robotid ja smart helmet’i infrapunakaameratega varustatud politseinikud tulevikust jälgisid avalikus ruumis inimesi, Austraalias otsisid politseihelikopterid öise komandanditunni rikkujaid, televisioon, mobiilisõnumid ja elektroonsed liiklusmärgid sõitlesid süütunde tekitamiseks inimesi: “Püsi kodus” (stay at home), teisitimõtlejate klassifitseerimiseks läks korporatiivmeedial ja poliitikuil käiku kogu arsenal: “sisemaised terroristid” (Hillary Clinton), anti-vaxxers, flat-earth fucks, ekstremistid, neonatsid, antisemiidid, holokaustieitajad, anarhistid… Tere tulemast uude normaalsusse!

Ja nüüd siis on käes “teine laine”. Aga kas ikka on? Mida rohkem testitakse, seda enam haigeid, ainult et surmad ja hospitaliseerimised kuidagi haiguskordaja kasvuga kaasa ei tule. Muidu terved on tarvis ümber klassifitseerida “haigeteks” ja ennäe – ongi teine laine, ja vajadusel ka kolmas… Trikk seisab selles, kuidas köhahoogu nimetada, nagu on märkinud Linnar Priimägi. Varem oli külmetus, gripp, nüüd koroona. Unustame, et läinud talvel suri “tavalisse grippi” 12 inimest keskmise 60 (praeguseks on väidetavaid koroonasurmi Eestis 73) asemel. 2018. aasta gripilaines koguni 104. PLOS Pathogensis 2017 avaldatud Moustafa, Xie et al vereanalüüside uuring tõestas, et meist igaüks võib olla mistahes viiruse latentne kandja.

Me ei testi riigi kulul inimesi tänavalt C-hepatiidi, HIV ja gripitüvede suhtes, kuna pole “praktilist väljundit”, kui inimene tegelikult haige pole? Kui aga tarvis pandeemia välja mõtelda, on iga võte lubatud. Mida otsid, seda leiad. Inimesed, kui te tahate, et kroonviirusepandeemia ükskord lõpeks ja meie olukord poleks Marko Reikopi sõnul katastroofiline, lõpetage testimine ja lülitage välja monitorid. Me ei tea, mida PCR-test monitoorib (ta peaks tuvastama ühe või kaks geenijärjestust, aga kes ütleb, et ainult Covid-19-l on see konserveerunud järjestus, vt positiivseid koroonateste loomadel ja isegi papaial) ja kas PCR-testi tsüklite arv materjali eraldamiseks pole mitte liiga kõrge arvestama organismi viiruskoormust (“viral load’i”).

Hiinas ei katkenud epideemia märtsis mitte üksi näotuvastuskaamerate, sotsiaalse krediidi süsteemi ja linnade isoleerimise tõttu muust maailmast, vaid ka seetõttu, et lõpetati testimised. Viirusevastast sõda võita ei anna, sest olemas olla=viirust levitada või nagu Valner Valme selle sõnastas – taud võidetakse, kui taandume robotiteks. Nii unustab viirus (see pärisviirus, mitte “viirus”, mille mõju ajutegevusele on märgatavam kui kopsutegevusele, nagu tõdes dr Ivo Kolts) ka teid ja hääbub omasoodu, ilma et keegi tähelegi paneks. “Viirus” ei paista hoolivat maailma Heraklese ponnistustest ja levib endiselt, hoolimata kohustuslikust maskistamisest enamikus maailmamaades ja obsessiivsest käte desinfitseerimisest, et “hoida ühte”. Trotsigem dehumaniseerimisprotsessi, mille ainsaks sihiks konsensusliku transi tekitamine ja avaliku arvamuse kujundamine nüüdisaja katkust, et õigustada valitsuste rahva selja taga allkirjastatud tehinguid vaktsiinidooside ostmiseks! Kuningas on alasti! Rex nudus est!

Rainis Toomemaa

NB! Tegemist ei ole teaduslikult tõestatud andmetega, vaid autori arvamuslooga.
Originaal artikkel: https://kultuur.err.ee/1154166/rainis-toomemaa-koroonamuinasjutt-ehk-sajandist-on-pikem-paev


Stargate Max

Olen suuresti huvitatud elukvaliteedi parandamisest mitmes eri valdkonnas ja ka teiste inimeste aitamisest läbi selle, mida olen oma aastatepikkuse kogemustega õppinud. Tegelen ka aktiivselt investeerimisega ja muusika loomisega. Usun, et mitte keegi ei peaks olema ori, vaid igaüks peaks olema iseenda peremees ilma ülemuseta. Seda nii töö- kui usuvaldkonnas.